Aga linn on minu!

Üle kümne aasta tagasi ostis Seli Tartusse Tammelinna Elva tänavale muinsuskaitse all oleva elumaja ja hakkas seda endale sobivamaks disainima. Kõik üleliigne eemaldati: võeti maha vaheseinad, lõhuti puidust peatrepp, hävitati väärtuslik trafarettmaalingutega originaalviimistlus, omaaegsed korstnad asendati plekist korstnatega ning muudeti fassaadi. Tagatipuks võõpas Seli maja Reformierakonna värvidesse.

Toona kriminaalmenetluse algatamisel kommenteeris Seli, et tal polnud aimugi maja arhitektuurilisest väärtusest: mingi Podtšekajevi looming ja heimatstiil, tõsi või? Ta pääses puhtalt.

Või siis Tartu bussijaama ehitamine samuti ligi kümme aastat tagasi. Ehk lugu sellest, kuidas linnavalitsuse kaasabil arendati Selile kuuluvale maale bussijaama, aga välja kukkus tikutops. Las arhitektid kaagutavad, et linnaruumi arendamisel arvestatakse Seliga, mitte avaliku huviga. Kaagutamine pole seni midagi muutnud.

Nüüd siis jälle, sedakorda Tartusse Ülikooli tänavale rajatava hotelliga. Mis nendest vana hoone otsamüüridest, kui selle asemel saaks ehitada suurema hoone. Kui müüride lammutamiseks pole ehitusluba, annavad selle erakonnakaaslased. Kriminaalmenetlusi on juba niigi mitu olnud, tühja see üks siis veel ära ei ole.

„On, mis on, aga linn on minu!“ paistab olevat Seli juhtlause. Sellist ülbust saab võrrelda vaid Tallinna linnapea Edgar Savisaare omaga, kelle puhul võib samuti hulga korruptsioonijuhtumeid üles loetleda. Kõik on seni aga vanaviisi edasi läinud.